Teine - küllaltki pikk *

„Noh, sind õpetada.“ Tüdruk ka naeris. „Ma ei tea... kas maksab sind tülitama hakata? Sul on kindlasti mingi kool ja siis veel tuhat asja.“ „Tegelikult mitte. Kool ja bänd ja aega jääb küllaltki üle.“ „Oh, kui tore. Siis ma võtan pakkumise vastu.“ Me sõime ja hakkasime siis lahku minema, ma saatsin ta tema koduni, mis ei asunudki minu majast kaugel. Kui ta mind nagu hüvastijätmiseks kallistas, siis torkas mulle üks tähtis küsimus pähe. See pakkus mulle nalja ja tüdruk küsis, mida ma naeran, et kas tema tegi midagi valesti. „Oi, sina pole milleski süüdi. Lihtsalt, nalja pakub see, et me ei tea üksteise nimesid.“ Tüdruk puhkes samuti naerma. Kuidas sai selline asi meelest minna?„Tegelikult on minu nimi Kaisa.“ Ütles ta siis mõne hetke peale naermist. „Tom olen mina.“ Vastasin ma siis ka ja me vahetasime isegi numbreid. Miks ’isegi’? Ma olen nüüd ju Kaisa õpetaja. Naeratades kõndisin koju.Venna oli kodus. Istus teleka ees. „Tsauh“ ütles ta siis mulle otsa vaadates. „Hei.“ Läksin samuti televiisorit vaatama. „Mis sa nüüd nii õnnelik oled? Kohtasid kedagi?“ küsis ta siis mind jälgides. „Oh, tead. Ma läksin nagu kitarri ostma…“ „Ja selle kitarri pärast oled sa õnnelik?“ segas Bill vahele. „No ei, kuula nüüd. Poes nägin ma ühte tüdrukut.“ Bill naeris. „Tüüp, ma ei ole jälle armunud, nagu sa arvad.“ Ütlesin ma siis. „Sa kohtasid tüdrukut. Mina järeldan, et oled armunud…“ „Ei no,… tegelt ma ei tea.“ „No näed sa siis.“ Ütles ta võidurõõmsalt. „Igatahes, ma hakkan talle kitarriõpetajaks.“ „Äge!“ hüüdis vend veel ja sellega rääkimine lõppeski.Hommikul ärkasin telefoni tirisemise peale. Ei tea, kes helistab laupäeva varahommikul? Igatahes võtsin ma uniselt vastu, vaatamata ekraanil vilkuvat nime.„Jou Tommi. Sa kaubamajja viitsid?“ Helistaja oli Priit. Mu klassivend„Ma arvan, et tulen. Millal?“„Mis sa magasid vä? Muidu mingi tunni pärast või nii.“„Ah, magasin jah. No, Davai siis.“„Jah. Näeme.“Tõusin voodist, käisin pesemas ning panin riide. Jalga panin oma kõige tavalisemad teksad. Suht sellised kottis või noh, teate ju küll. Siis veel ühe musta värvi pluusi ja peale mingi sellise pisikeste ruutude ja muude mustritega kampsi. Jalga tossud ja enne oma toast välja astumist võtsin veel jope ka. Bill veel magas, kui tema tuppa piilusin.Väljas oli külm. Oi, kui külm. Nägu tahtis ära külmuda. Otsisin jope taskust empe kolme välja ja panin tööle. Näppudel oli külm. Esimene laul, mis sellest pisikesest masinast kuuldus, oli Sum neljakümne-ühe esitusest The hell song. Mõnus lugu. Unustasin isegi selle külma ära. Bussijaama jõudes pidin veel neli minutit seisma ja siis tuligi buss. Suundusin bussi lõppu ja potsatasin istuma. Terve tee vahtisin aknast välja. Kui kaubamajja jõudsin, olid teised juba seal. Istusime pinkidele ja olime niisama. Midagi erilist me aga ei teinudki. Nagu tavaliselt J.Mõne tunni pärast suundusin koju tagasi. Täna õhtul pidi mingi pidu ka olema, kuid pole veel kindel, et lähen. Bill ütles, et tal on vist mingi kokkusaamine, ta täpselt ei tea. Aga kui ta ikkagi läheb peole, lähen mina ka.Tegelikult on Bill minu elus asendamatu inimene. Kui teda ei oleks, oleks ma vist juba ammu kusagil vanglas või isegi juba ammu ära kärvand. Ja meie suhe (ära nüüd jumala eest mingit armusuhet siin kohal mõtle. Ta on mu kaksik!) on umbes selline, nagu oleks me mingid mõttelugejad.Pikutasin voodil ning viskasin oma mingit palli lae poole. Mõtlesin kõigest. Võpatasin, kui Bill mu toa ukse avas.„Tahtsin öelda, et ikkagi lähen peole. Tuled ka?“ Noogutasin ja läksin siis kööki midagi hamba alla otsima.Truksi majja jõudes oli see juba rahvast täis. Kõigil oli tops alkoga käes ja juba pidu käis täies hoos. Läksime vennaga kööki ja võtsime samuti midagi juua. „Jou Truks. Kuidas kulgeb?“ hõikasin üle rahva massi, Tristanit tervitades. Lõime käed kokku. „Täitsa parajalt, tead.“ Ütles ta ja suundus kuhugi edasi. Läksin tuppa, kus kõik tantsisid ja karjusid. Istusin diivanile ning vaatasin kõiki mõõtva pilguga. Mulle ei jõua kohale, kuidas inimesed suudavad õhtuks nii energiat täis olla. Kui pidu poleks toimunud, oleks ma juba ammu kodus maganud, vist. Mingi tüdruk istus mu kõrvale. Mustade, värvitud juustega. Paks meik peal ja juba vist parajalt vintis. Üritas mulle mingi pika jutu maha seletada, kuid tänu kõvale lärmile ei saanud ma millelegi pihta. Kuulsin ainult, et ta nimi on Katariina ja et ta on Truksi mingi sugulane või midagi sellist. Hakkasin püsti tõusma, kui ta mu istuma tagasi tiris. „Ära mine ära. Mul on igav. Räägi midagi.“ Vaatasin ringi ja nägin Billi ukse peal seismas. Ta naeris ja vaatas mind. Ilma hääleta üritasin talle öelda „aita mind“ ja ta sai sellest aru. Igatahes tuli ta meieni ja sosistas tüdrukule „Mul on vaja üks asi oma vennaga arutada“. Siis läksime me teise tuppa kuhugi, kus oli samuti palju rahvast, kuid müra oli vaiksem. Tundus, et siin mängiti kaarte. „Oeh, see plika oli ikka täielik õudus ju. Ta ei lasknud mind ära!“ sosistasin Billile. Ta ainult naeris ja naeris. „Ma nägin jaa.“ Jälle naeris. Ta tuju oli vist ikka täiega laes või isegi üle.