Esimene osa - Sissejuhatav *

Tere! Tom. Noh, Tom olen. Mulle meeldib oma nimi. Niiet, sinu arvamus mind mitte ei huvita. Tänane on lihtsalt nagu õudusunenägu olnud. Kõigepealt hommikul ma ei suutnud ülesse ärgata noh. Te kindlasti küsite, et kuidas see võimalik on. No, seletama ma ei hakka, nuputage ise siis välja. Nii, siis umbes neljandaks tunniks jõudsin kooli. Kell kolm sain minema sealt. Koju jõudes polnud seal kedagi. Noh, ma elan ju koos ema, oma kaksikvenna ja kasuisaga. Mitte sellesmõttes kasuisaga, et mul isa päriselt polegi. Vaid see kasuisa on mu ema uus mees. Mu isa elab ka muidu. Ma näen teda suht tihti.Kuhu ma nüüd jäin siis? Ahjaa, peale kooli polnud kedagi kodus. Ma ei tea, kus mu kaksik on, kuid ma tean, et ta kusagil ikkagi on. Noh, kas trennis või kusagil niisama lebotamas või noh, midaiganes. Nii et, muretsema ei pea. Ja mingil teadmata põhjusel on mu tuju nii nullis kui üldse olla saab. Mõtted lähevad mustaks ja üldse pea ringitab. Ma otsustasin hoopis linna minna. Äkki see aitab. Võiks ju näiteks uue kitarri osta. Raha mul praegu veel on. Niisiis suundusingi kitarripoodi. Tegelikult on see muusikapood, kuid minu jaoks kitarripood. Astusin sisse ja seal oli ainult üks inimene. Mingi tüdruk. Nad arutasid parasjagu müüjaga, mis värvi kitarri osta. Imelik, et ta ka just praegu kitarri ostma hakkab. Läksin siis ka juurde. „Hei. Tulin ka kitarri ostma.“ Ütlesin siis ka nende jutule vahele segades. Nad jäid mind korraks vaatama. Siis avas see tüdruk oma suu. „Tere. Äkki siis aitad mul ka välja valida?“ ta ütles seda paluvalt. Tüdrukul on pruunid juuksed. Sellised suhteliselt heledad. Juuksed on tal kohevad ja tal on viltune tukk, mis talle sobib. Väga isegi. Tal olid värvitud ripsmed ning õhuke puudrikiht. Ta naeratas palju. Ta oli ka minu pikkune, no tegelikult umbes viis sentimeetrit lühem, aga sellel pole üldsegi tähtust.„Võib.“ Vastasin ma talle siis, kui märkasin, et olin liiga pikalt vaikinud.„Algaja või proff või..?“ küsis ta siis veel minult. „Aga ma ei tea. Mängin kuue aastasest saadik. Järelikult kaksteist aastat juba.“ Vastasin ma, vahepeal peas mõningaid pisikesi arvutusi tehes. „Vau.“ Ta muigas, tundus nagu see arv teda üllataks, natuke. „Sa oled siis 18?“ „Kust tead?“ „Ise ütlesid, et alustasid kuueselt ja oled kaksteist aastat mänginud.“ Ta ütles seda nii rahulikult. Tõesti, ta koguaeg naeratas. See muutis mu tuju paremaks. Naeratused on mind alati kõigutanud, eriti, kui see tuleb tüdrukult.„Khm, kas te ostate ka siis või?“ müüja oli ülbe. See ajas mind marru.Poest väljudes, mõlemal uus kitarr, kutsusin ma tüdrukut lõunale. „Meeleldi.“ Vastas ta vaid ja ma lubasin temal restorani valida.„Kuid kaua sa ise mänginud oled?“ üllatusin, et seda enne ei küsinud.„Mina? Ma tegelikult alles alustan ja praegu otsin ma endale õpetajat, kuna ma ei viitsi ja mul ei ole aega muusikakooli minemiseks.“ Vastas ta mulle siiralt.Jäin mõttesse. „Aga, nagu, mina saaks ka ju.“ Ütlesin ma siis niimoodi kartlikult või noh, ma ei teagi, kuidas. „Mida sa saaks?“ Ma hakkasin naerma.