Neljas :) *

„Joosep!“ ütlen talle kahtlustavalt. „Nii palju ma sind ju ikka tean, et aru saada, kui midagi imelikku on.“„Pöhh, Tommi. Mis sa kärbsest elevandi teed? Ma lihtsalt olen vist Kaisat juba kunagi enne ka näinud, ning tahtsin seda talt nagu küsida või nii…“„See oli kindlasti mu õde, keda sa nägid.“ Hõikab Kaisa, ise samal ajal külmkapist midagi otsides. „Hommikust.“ lisab ta veel pisikese naeratusega.„Su õde?“ sekkub nüüd ka Kaspar uudishimulikult meie vestlusesse.„Nojaa. Mina alles mõni kuu tagasi tulin siia.“„Ahhhaa,“ venitab Tom silmi pööritades. „Tundub, et me ei tea üksteisest veel mi-da-gi.“ Pomiseb Tom siis justkui iseendale. Kuid loomulikult kuulevad seda kõik, kes siin toas vähegi viibivad.Kaspari telefon heliseb ja poiss lausa jookseb teise tuppa, kui näeb nime ekraanil. Isegi ukse keerab ta lukku. Teised ei tee sellest eriti väljagi. „Tüüpiline.“ Ütleb vaid Joosep.„Aga räägi sellest õe asjast. On ta sinuga sarnane?“ küsitleb Joosep Kaisat edasi. „Ojaa, kuigi on ta minust aasta vanem, on ta nagu kaksik.“„Selge. Aga kus ma teda küll näha võisin?“ Joosep jääb mõttesse ja närib alahuult.„Teil on mingi bänd, jah?“ segab Kaisa vahele. „Jaa.“ kostab Joosep. „Siis on selge. Helena on käinud nii paljudel kontserditeil kui võimalik, ja ma arvan, et ka teie kontserdil.“ Sõnab Kaisa väga kindlalt. „Oookei.“ Vastab Joosep talle.Suure kiiruga tuleb Kaspar tagasi. „Kuulge, ma Eestisse…“ Hingeldab Kaspar, kuid Tom segab talle vahele. „Kas me polegi veel Eestis ?“„Seda küll, aga ma lähen Tartusse. Praegu oleme ju Tallinnas või mis?“ ütleb Kaspar veel kiiruga. „Olgu. Kohe lähed?“ „Jaa.“ Kõlas Kaspari lihtne vastus.„Ma tulen ka.“ Lausub Kaisa. Kõik vaatavad teda küsivalt. „Mu isa elab Tartus ja ma käiks siis tal juba külas ka.“ Seletab tüdruk. Tom noogutab ja sõnab: „Ma tuleks siis ka, kui saab.“ „Sobib.Ma võtan mõned asjad. Uurige välja mis kell buss läheb.“ Kaisa jookseb majast välja. Üle õla hõikab veel: „Poole tunni pärast olen tagasi.“„No, ega mina ka siia ei jää.“ Ütleb Joosep kulmu kortsutades. Poisid lähevad arvutisse ja otsivad bussiaega. „He, täpselt kell kolm. Meil on aega veel tund ja viisteist minutit. Parajalt.“ Lausub Kaspar.Täpselt poole tunni pärast ongi Kaisa tagasi. Otsustatakse veel poes käia ja siis kohe bussi peale. Piletid on ju ka veel vaja osta.„Äratage mind Tartus üles.“ Ütleb Joosep, kui nad on bussi jõudnud ja kõige viimasesse pinki kohad sisse võtnud. Sõit möödub kuidagi väga aeglaselt, kui mõne tunni möödudes on nad siiski juba peaaegu Tartus.„Jossu. Tartu ootab!“ raputab Kaisa teda ülesse, mis õnnestub ka.Tartus minnakse eri teid. Kaspar läheb koos Joosepiga ühte teatud kohta ja Kaisa ning Tom suunduvad Kaisa isa poole. Kaisa koputab oma isa uksele. Keegi ei vasta. Tüdruk otsib siis võtme välja ja nad astuvad sisse. Kedagi pole kodus. Kaisa otsustab helistada.„Hallo.“„Iss, kus sa oled?“„Linnas, mis siis ?“„Tegelt olen ma sinu pool.“„Oh, kui tore. Aga ma jõuan mingi tunnikese pärast. Oled nii kaua seal?“„Jah, ma arvan.“„Okei, näeme. Tsau!“„Tsau!“ Tuut-tuut-tuut…„Isa on linnas. Oleme nii kaua siin või..?“ küsin, kuid jätan lause pooleli. Tomi ei ole.