jessu ja lallu jutt 8.osa. [by, jessu.]

Eelmises: '' Tead, ära solvu , aga aru küll saada ei ole '' . '' Pole midagi , lihtsalt , seda ütlevad paljud , kes meid sisemuselt veel ei tunne/tea . Me oleme tegelikult väga sarnased ja erilised '' , ütles Bill ja sammus hotelli poole .


„Hei! Kust sa said siis muidu?“ hõikas Jessika talle järgi. Bill jäi seisma, pööras ümber ja silmitses meid. Siis naeratas ja läks. „Aga ta ei vastanudki ju.“ Sosistas Jessika ja mina hakkasin naerma. „Mis sa naerad.“ Sain ma vastusena.
„Jessika. Tegelikult tahaks ma sulle midagi väga tähtsat üles tunnistada.“Ütles Kaisa peale pisikest pausi, mil me lihtsalt jälgisime Billi rahulikke samme, nii kaua, kuni viimane hotelli sisse sammus.
„Ma kuulan.“ Ütles Jessika ja istus näoga minu poole.
„Tegelikult ma pole Kaisa.“ Laususin siis sosinal.
Jessika tegi suured silmad ja lihtsalt vahtis mind.
„Sa ei ole kaisa? Kes siis?“
„Mu nimi on Laura.“
„Aa-aga miks sa siis ennast Kaisaks valetasid?“ päris ta ikka suure hämmastusega.
„Esimest korda, kui me Tomiga seal muusikapoes kohtusime.. ja ta hiljem mult nime küsis, või küsisin mina?“ ohkasin. „Igatahes, ma ei mäleta. Aga ma ei tahtnud talle pärisnime öelda. Ma ei tea miks. Miski minus lihtsalt ei lubanud.“ Laususin ja jälgisin, mida Jessika nüüd teeb.
„Tomile ka räägid sellest?“ küsis ta.
„Mitte praegu.“ Laususin.
„Selge. Lähme parem kohvikusse. Siin kisub külmaks.“ Ütles ta ja tõusis. Kõndisime hotelli sisse ja läksime kohvikusse. Meie imestuseks istusid poisid seal ja arutasid midagi suure naljaga. „Jaaa. Ta jäi uskuma!“ ütles Tom ja naeris. Läksime Jessikaga sisse. Kassu ja Jossu muutusid meid nähes tõsiseks. „Mis asja.“ Ütlesin suure rahuga ja vaatasin Tomi poole, kes minu poole seljaga istus, kuid näo aeglaselt minu poole pööras.